Saime möödunud nädala lõpus lugeda ajakirjanduse vahendusel kasvavast tuluallikast – välismaised (neti)kasiinod –, kust nähtus ainukese võimaliku riskina hasartmängusõltuvus. Kuna kliendid asuvad välisriikides, on tegemist justkui riigile kasutamata potentsiaaliga. Tasub küsida, miks teised riigid seda tulu endale ei soovi.
Ka ajal, mil riigieelarves vahendeid napib, tuleb tulutoovate tegevuste suhtes hoida kainet meelt. Importides kasiinode maksutulu impordime ka finantskuritegevuse riske, nagu näiteks rahapesu riski. Riskidega arvestamist avalikus debatis palju ei kohta, ehkki lähiminevik on meile need õppetunnid andnud. Heaks näiteks on käimasolev arutelu Ühendkuningriigi vangide toomisest Eestisse.
Finantskuritegevuse valdkonnast teame tagantjärele tarkadena, milleni viisid Danske panga Eesti filiaalist läbi voolanud miljardid eurod. Seda mainekahju kandis terve riik.
Valusa õppetunni saime ka siis, kui seadusandlus lubas Eestiga mitte seotud isikutel võtta siit tegevusluba virtuaalvääringu teenuse pakkumiseks. Nägime nendest teenusepakkujatest läbi voolavaid miljarditesse ulatuvaid rahavooge, tihti seotud organiseeritud kuritegevusega ja taas Vene kuritegelike rahadega, kuid enamasti isegi mitte euro eest maksutulu. Mõned „Eesti“ teenusepakkujad pandi Ameerika Ühendriikide sanktsiooninimekirja ning enamik selle sektori tegevuslubadest kuulus kehtetuks tunnistamisele.
Valdav osa sektorist pakub kaughasartmängu teenuseid, kuhu on kontsentreerunud kõige rohkem kliente ja mida läbivad samuti märkimisväärsed rahavood riikidest või riikidega, mille asukohta meist enamik kaardile panna ei oska. Mitmed „Eesti“ hasartmängukorraldajad on välismaal registreeritud ettevõtted, kes peale maksude maksmise muid sisulisi seoseid Eestiga ei oma. Mainekahjust me aga ei pääse, kui need väga kõrge finantskuritegevuse riskiga tehingud osutuvadki millekski ebaseaduslikuks.
Varasemalt kriminaalkuritegude eest karistatud isik külastas paari päeva jooksul erinevaid kasiinosid. Isik sisestas mänguautomaati sularaha, tegi seejärel mõne üksiku panuse või võttis ilma mängimata mänguautomaadist välja piletid, mis seejärel vahetati kassas sularaha vastu. Kirjeldatud käitumismuster viitab sellele, et isiku eesmärk ei olnud mängimine, vaid fiktiivse võidu tekitamine, mida saaks kasutada raha päritolu selgitamiseks.
Rahapesu Andmebüroo aastaraamat, 2022
Hasartmängu sektorit on kõrge riskiga sektoriks hinnanud üleilmne rahapesu tõkestamise standardi seadja Financial Action Task Force (FATF). Euroopa Liidu ülese riskihinnangu kohaselt on nii rahapesu kui ka terrorismi rahastamise risk väga kõrge just veebipõhiste hasartmängude puhul, mis on nende samade „Eesti teenusepakkujategi“ seas populaarseim teenus.
Eestis näeme, et hasartmängukorraldajad ei ole aastaid esitanud ühtegi terrorismi rahastamisele viitavat teadet, kus riskiriigiga seotud isikud oleksid seostatud kahtlase tegevusega. Rahapesu kahtlusega teadete arv on samuti madal. See tekitab paratamatult küsimuse, kas teenusepakkujatel on ülevaade, mis nende katuse all toimub. Enne, kui hoogu juurde anda ja antud maksutuluga arvestada, tuleks võtta aeg ja hinnata riske.
Riskidega arvestamine on midagi, mis peaks olema osa igapäevasest mõtteviisist, et kaitsta meie majandusruumi ja tagada meie turvalisus.
